365

Asjade edasilükkamisega on nii, et mida rohkem neid edasi lükata, seda ebatõenäolisem on, et kunagi asjast asja saab. Mõned kohustused kaovad ajaga üldse ära ja neid polegi vaja enam teha ja teised keerutad sa oma peas iga päevaga aina rohkem ideaalsemaks, nii et lõpuks on sul tunne, et sa ei olegi võimeline neid selliselt teostama, et hing rahule jääks. Seega lükkame veel edasi.

Ma olen oma peas aru pidanud, kuidas ma võiks oma pere või iseenda elu dokumenteerida nii, et endal oleks huvitav ja motivatsioon poole pealt ära ei kaoks. Kas peaks seadma kindlad kriteeriumid või hoopis jätma kõik nii vabaks kui võimalik? Ja miks üldse sellist asja ette võtta? Kes siis veel seda teeb sellises mahus, kui mitte sina ise?!

Ma püüdlen oma visuaalses maailmas alati aususe ja hetke tõe poole. Ma tunnistan ausalt, et minu suur soov on, et kunagi ma saan kõik perepildistamised teha dokumentaalfotodena. Nii ehedalt ja ausalt nagu päris elu on. Selleks on vaja aga julgust - minul fotograafina ja sinul kliendina. Julgust näha oma igapäeva elu, tundeid, emotsioone ja halleluuja - ka neid voodi all olevaid tolmurulle! Ja et sellest ise rohkem aru saada ja leida enesekindlust - ma teen nüüd kõik ise läbi.

Tunnen, et see on viis, kuidas ma saan näidata oma tänulikkust kõigile neile, kes minu elus on. Näidata, et väikesed teod ja märkamatult öeldud sõnad võivad olla elumuutvad teise inimese elus. Ajastus ja valmisolek annavad mõnikord suurtele tegudele udusule kaalu, kuid pisikestele hoopis tiivad!

Ma saan oma lugu jutustada nii nagu ma tahan. Mul pole stsenaariumi - ma ei tea, mida päev mulle toob ja ma ei tea, mis emotsioon mind päeva lõpuks kõige enam mõjutas. See on omamoodi vabaduse projekt ka.

Täna hommikul ma veel ei teadnud, et ma selle otsuse vastu võtan ja juba täna ka teostama hakkan. Tunne on aga tugev ja kuigi ma plaanisin oma elu esimeseks 365 päeva projektiks dokumenteerida 100% fookusena oma laste elu, siis … reaalsus on see, et tegelikult ma soovin esimesena hoopis iseenda elu peegeldust näha. Ma ei saa öelda, et “minu selle aasta eesmärk on” …vaid ma ütlen, et ma tunnen ja tahan täna suhelda ning tutvuda erinevate inimestega ja teha seda täiesti teadlikult. Olla avatud ja julge, sest kõik võimalused selleks on olemas, rääkimata vahenditest. Ja just seda ma soovin ka hakata igapäevaselt jäädvustama.

Oma 365 päeva projektis dokumenteerin ma iseennast läbi inimeste minu elus. Selleks on pere, sõbrad, naabrid. kliendid, tuttavad, teenindajad poes - kõik, kes mõjutavad minu päeva suuremal või väiksemal määral.

Ma ei sea omale eesmärgiks iga päev kellegi portreed pildistada. Mõjutused inimestevahelistes suhetes on suures osas hoopis meie tegudes, meeleoludes, kohtades kuhu me lähme, isegi selles, mida me sööme. Ma ei piira ennast mitte kuidagi. Küll aga võtan ma omale kohustuseks piltide juurde kirjutada. Kasvõi ühe lause - oma tunde, mõtte, idee või kasvõi inimese nime ja põhjuse, miks ta minu pildil on.

Ja lõpuks valmib sellest raamat, mille välja trükin! Loodan, et oma elu dokumenteerimisest saab sõltuvus ja hea harjumus!