Fotosessiooni hind

Mõndaaega tagasi kirjutas mulle Doris, et ta väga sooviks sessioonile tulla, aga miks ta saab selle hinna sees nii vähe pilte? Vastasin talle vist oma elu pikima e-mailiga, mille kirjutanud olen. Tahtsin sellest kirjutada ka avalikult oma blogis juba ammu.
Ma tegelikult tean, et inimesed, kellega mina oma igapäevaelus kokku puutun, teavad väga hästi seda teemat. Üsnagi igavene arutelu on sellega alati kaasnenud ja kaasneb ka tulevikus. 
Ütlen ette ära, et Doris käis sessioonil ära ja sai kinnitust sellele, mida ma allpool kirjutan. 
PS! Selle postituse juures on pildid minu enda perest.


Ma ei ole kade inimene. Ja kui ma teen terve galerii pilte, siis pole põhjuseks see, et ma ei raatsiks neid kliendile anda. Põhjused on hoopis teised. Olen oma fotograafiks olemise ajal andnud alati liiga palju pilte. Jah, ma ise tean ka seda. Minu pildistamisstiil on juba selline, et piltide arv lihtsalt on suurem, kui keskmisel stuudiofotograafil.Ma annan kliendile kaasa alati nö stoori. Ma ei saa välja jätta mingit osa sessioonist ja anda vaid esimese ja viimase kaadri.

Siiani on minu põhisessioon sisaldanud 35 digitaalselt faili, millest saab kasvõi postri omale printida.
Ja ma ei ole kade. Tõesti mitte. Asja juures on aga üks AGA. Keegi meist/teist ei prindi kõiki pilte välja. Minu töö,missioon, soov, tahe, ootus, lootus on, et need pildid, mis me koos teeme, saaksid ka paberile. Saaksid albumisse.Saaksid seinale.Jääksid elama muudmoodi, kui arvutikaustas nimega "Fotosessioon".
Ma tean tunnet, et tahaks omada kõike ja võimalikult palju! Jah, korraks annab see mingi rahulolu, kuid mõned hetked hiljem Sa unustad selle üldse. 


Sessioonitasu on tasu minu töö eest. Jah, minu töö on Sind jäädvustada, anda visuaalne vorm hetkedele.
Hea näide on see, et hetkel olen ma välja vahetamas oma tehnikat. Täiesti nullist hoopis midagi muud endale osta - eelarveks umbes 4500 eurot. No lihtsalt meeldetuletuseks, et töövahendid on kallid ja lihtsalt minust endast ei piisa.Seega on hinnas koos erinevad komponendid - alates tehnikast lõpetades aja ja järeltöötlusega.
Kes minu juures käinud on, teavad, et ma annan alati endast ka sessiooni käigus kõik. Olen fotograaf, psühholoog, sõbranna, lihtsalt inimene ...See on mulle endale vaimselt kõige olulisem osa. Kui ma tunnen, et Sul on minuga hea ja ma saan aidata Sul ennast hästi tunda, mõnest ebakindlusestki üle saada, siis ma rõõmustan, et olen oma töös õnnestunud!


Minu südmesoov pole pildistada iga päeva mitu sessiooni. Ei. Minu soov on teha asja mõnuga ja leida kõigile oma aeg ja hetk. Fotograafid teevad eripakkumisi, kui on hooajaväline aeg või kui on soov pildistada enda projekte, koguda inspiratsiooni.Eestis on piisavalt palju fotograafe ning igaüks leiab omale sobiva käekirja ja hinnakirjaga inimese.

Naljakas on aga see, kui minu poole pöördutakse soovida saada teenust, aga soodsamalt. No kohe teadlikult lähenetakse nii. Ma olen sel juhul vastu küsinud, et kui Sinu tööandja esmaspäeval saadab e-maili, et näiteks aprillis on Sinu palk sama töö eest poole väiksem. Mis Sa sellest arvad? No kuna Sinu boss tahab selle raha hoopis oma koerteri remonti suunata, aga samas oleks vaja, et Sa tööd ikka ka teeksid samas mahus. Üsna imelik palve eks? Ma ei saaks juba sellel põhjusel nõus olla, et inimene, kes selle sooviga pöördub ei väärtusta mind. Ja see tähendab, et õnnestunud koostööd sellest ettevõtmisest nagunii ei sünni.

Fotosessioonid on üldpildis muutunud tavaliseks nähtuseks, kuid tegelikult on see siiski luksus. Oleme kõik ilmselt kogunud raha ühe või teise asja ostmiseks. Ja me ei taha osta kõige odavamat verisooni sellest. Seega me kogume raha. Ja ostame. Ja oleme siis õnnelikud. Miks peaks olema fotograafi juures käik teistmoodi? Seda enam, et see mida ostad, on tegelikult hindamatu. 


Kui varasemalt ei olnud mul hinnas ühtegi trükitud fotot, siis nüüd olen valinud just vastupidise tee. Ja ma loodan väga, et minu kliendid mõtlevad samamoodi. Tahan olla kindel, et Sul on need pildid paberil. Tean omast kogemusest, et hea juhul leiab valitud piltide kogum tee "Trükkimisse" kausta, kuid sinna nad ka sageli jäävad. See on ääretult mugav, kui koos sessiooniga saad kaasa ka enda valitud 15 pilti juba paberil. Sinu ülesanne on need lihtsalt oma õigele kohale paigutada. Ja olgem ausad, et see on tegelikult piisav number, et trükkida välja sessioonist need kõige erilisemad.

Ma olen üsna kindel, et kui ma annaks 35 digifaili, siis trükki neist ei jõuaks rohkem. Kui üldse. Seega omamine tegelikult ei anna meile midagi muud, kui esmase emotsiooni.Ja tekib küsimus, et kas oled nõus maksma sama summa ja tegelikult reaalselt Sa saadud tulemust ei realiseerigi? Sotsiaalmeedia on sessioonile tulemise põhjus? Või siiski see, mida Sa saad käes hoida? Mida saavad käes hoida Sinu lapsed,kallim, perekond? Iga sessiooniga saad valitud piltidest kaasa veebifailid, mida on võimalik kasutada Facebookis jms ning samuti kõrgresolutsioonis versioonid, et vajadusel neid veel trükkida tulevikus.

Kui Sa nüüd ise mõtled, siis ennem digimaailma oligi kõik vaid paberil. Ja tänapäeval väärtustame me digifaili rohkem kui fotot? Ometigi on tegemist FOTOsessiooniga.

Ja nüüd pildid. Tehniliselt poolelt niipalju, et ma töötlen pilte. Aga ma ei tee nö peenet käsitööd. Minu mänguruumiks on värvid, kontrastid, varjud. Samamoodi nagu rõhutades head, ei märka me mõnda pisiviga...saab ka esile tuua just seda ebatäiuslikkust, mis teeb Sinust Sinu. Jah, ma ei salga, et selleks on vaja julgust. Tunnistada ennast endana. Ja igapäevaelus me vaatame peeglisse ja näeme endid nii nagu me soovime näha. Me ei vaata end selja tagant või profiilis teatud nurga alt. Ei. Seda Sa näed piltidelt. Näed, kuidas teised Sind on harjunud nägema, kuid Sa ise pole sellega harjunud.


Soov ennast näha ja nautida tuleb ilmselt ajaga. Kogemustest võin öelda et fotosessioonile tulevad inimesed väga erinevatel ajahetkedel. Mõnikord on selleks aeg elus, kui oled eneseotsingutel ja enesekindlusest on puudu, teisalt võib tahtmine end jäävustda tekkida hetkel, kui oled leidnud tee rahuloluni, saavutanud eesmärgi.Ja oma laste kasvamist jäädvustada - põhjendama ilmselt ei peagi.


Erinevad soovid, vajadused, rõõmud ja mured. Erinevad mälestused. Üks ei ole olulisem kui teine.

Kui Sa soovid minu juurde tulla, siis anna endast märku. Kui Sa tunned, et just nüüd ja täna on see hetk, kuid majanduslikult pole võimalik - kirjuta ikkagi. Leiame lahenduse. 

Palun väärtusta mind ja veelgi enam - armasta iseennast ja oma lähedasi. 






Eelmine
Liina
Järgmine
Ametiportreed

8 vastust

Email again:
reijo 17. märts 2017
Väga asjalik postitus. Küll aga natuke kurb, et seda teemat on vaja kogu aeg korrata ja korrata. Ehk varsti enam mitte.

Igatahes, edu kõigega!
Sigrid 17. märts 2017
Aitäh Birgit nii suur äratundmisrõõm oli, ma olen seda süsteemi ise nii kaua juba vaaginud. Ilmselt teeme ka varsti sedapidi. Et mitte failiga ei tule kaasa pildid. Vaid pildiga saab kaasa faili :)
Kristhel 17. märts 2017
Olen 100% päri AGA mina olen nt praegu olukorras, kus pean ennast kõvasti alla tavapärase hinna müüma, sest minust sõltuvad ka minu loomad/kodu/minu enda söögilaud. Turusolkijaid ja uusi tulijaid on niivõrd palju, kes küsivad 15-25 eurot sessiooni eest. 50% hinnapäringutest (vastuseks minu tavahind) loobusid põhjendusega: saime odavamalt. Praegu on niigi madalperiood neile kes stuudiot ei ole. Või üleüldse madalperiood peale jõule ja aastavahetust. Pidin isegi langema nüüd mõneks ajaks sinna hinnaklassi, mida võiks solkimiseks kutsuda, sest ma ei ela muidu ära. Ja ometi ma ei vaheta ka oma armastatud tööd fotograafina välja tööga linnas, miinimumpalga eest. Isegi kui teised fotograafid, kes ettevõtjatena tegutsevad minu suunas kurja pilgu heidavad, siis minu loomad kodus ja minu enda kodu remont on antud hetkel olulisemad ja kui ma saan need pimedad kuud üle elatud müües ennast soodsamalt, olen õnnelik. Rikkaks selle tööga nii või naa ei saa :) Solkijatel on lihtne, nemad ei maksa oma makse. Mina maksan. Ja sellest odavast summast läheb veel omakorda ellujäämist arvestades ka maks maha. Aga teha ei ole midagi. Eks see käib iga valdkonnaga kaasas.
Kristhel 17. märts 2017
PS! Üleüldse tundub mulle, et just kui oleks masu kätte jõudnud...
A. 17. märts 2017
Asjalik postitus, pani kaasamõtlema. Olen sinuga täielikult nõus hinna ja sellega seonduvate probleemide osas. Inimesed lihtsalt on harjunud võrdlema omavahel rahasummat ja selle eest saadavate asjade(objektide) hulka oskamata näha kogu taustsüsteemi ja vaeva lõppprodukti taga. Paratamatult tellija ei suudagi end kunagi panna 100% teenusepakkuja kingadesse. Selleks et mõista fotograafiaga seonduvat spetsiifikat peaks sellega ise igapäevaselt tegelema. Tellija soovib alati saada võimalikult palju minimaalse hinnaga ja sellist mõtlemist ei muuda ei otsekohene suhtumine ega asjalik selgitamine. Keegi ei mõtle, et võibolla on need 35 täiuslikku ja omanäolist hetke palju väärtuslikumad, kui lihtsalt 100 pilti, mis on kehvakesed nii sisu kui teostuse poolest. Inimloomuse paratamatus.
Küll aga ei nõustu ma üldse sinu arvamusega trükitud fotode osas ja eriti sellega, et digitaalsel kujul failidest saadakse üksnes esmane emotsioon, hiljem need lihtsalt seisavad kuskil arvutisügavustes, samas kui trükitud fotod jäävad nn. pikemaks kestma ning pakuvad sügavamat emotsiooni. Jah, "vanasti" olidki fotod paberil, aga seda ju mitte seepärast, et siis väärtustasime fotosid rohkem, vaid seepärast, et siis käisidki asjad niimoodi. Paratamatult areneb elu edasi ja varasemad fotode talletamise meetodid asenduvad uute digitaalsete lahendustega. Ja isegi kui tegemist on fotosessiooniga, siis tulebki tõdeda, et koos üldise ühiskonna arenguga peab ka fotondus/fotograaf laiemas mõistes uuendustega kohanema. Enam ei vajagi inimesed paberfotosid, sest fotosid talletatakse teisiti(digikujul). Ja isegi kui leidub inimesi, kes fotoalbumeid armastavad, siis nendes seisavad fotod samamoodi nagu arvutisügavusteski, fotosid ei vaadata enam ehk niimoodi pereringis, nagu ammustel aegadel. Enam ei soovitagi fotosid CD-de peal, sest suuremal enamusel seadmetest polegi enam CD-lugeija. Võibolla ei peagi kõik fotod olema kõrge resolutsiooniga trükikvaliteedis, sest neid ju presenteeritakse üksnes sotsiaalmeedias, mille mootorid nagunii ka kõige parema pildi kvaliteeti oma kompressimismeetoditega kehvemaks muudavad. Jne., jne. Ajaga koos muutuvad ka harjumused.
Lisaks tehnika arengule tuleb ka paraku juurde inimeste erinevus üldiselt. Kui jätta kõrvale raha, siis kõik kliendi ei ole ka oma soovide ja vajaduste mõttes ühesugused. On inimesi, kes tõesti hindavad käegakatsutavat ja vaatavad ajaviiteks heldimusega fotoalbumeid või suurelt seinale prinditud fotosid. Aga lisaks neile on ka minusarnased, kes prinditud fotosid vajalikuks ei pea. Ja asi pole üldse hinnas, pigem põhimõttes. Minu jaoks on näiteks paberkujul fotod asjatu materjali ja väljaprintimisele kuluva aja raiskamine. Puht subjektiivsest vaatevinklist pole mul kunagi olnud fotoalbumeid, sest pean neid ruumiraiskajateks, mida ma kunagi ei vaata. Ma ei pane ka kunagi paberkujul fotosid kaminaäärele või suurelt seinale. Mulle lihtsalt meeldib oma kodu teistsuguste sisustuselementidega kaunistada ja ma ei pea füüsilisi fotosid enda ümber/koduseintel vajalikuks. Isegi enda pulmapilte pole mul paberkujul ja pole seda siiani kahetsenud. Seega on minu silmis paberkujul fotod täiesti mahavisatud ressursi raiskamine ja ma pigem eelistan neid fotograafilt mitte kaasa saada.
Seevastu meeldib mulle aga omada fotosid just digitaalsel kujul ja ideaalis talletada enda jaoks kuskil mõnes pilvelahenduses. Sellisel juhul saan fotosid ükskõik kus ja millise seadmega endale sobival ajal vaadata. Digitaalsel kujul on ju fotod igapäevaselt vaatamiseks kaasas. Pildiraamis olevat pilti asendab minu jaoks näiteks taustapilt arvutis või mõnes muus seadmes. Ja isegi kui pildid on üksnes arvutis, siis on just näiteks kedagi kohvikus oodates või töö juures puhkepausi tehes vanu digikujul pilte väga mõnus kas läpakast vms. seadmest vaadata. Paberfotosid nii lihtsalt rutiinsete igapäevategevuste kõrvale ei lehtiseks. Aga eks see kõik oleneb taas inimese eluviisidest ja ellusuhtumisest.
Aga eelkirjeldatud maitseelistused ei tähenda üldse seda, et ma ei väärtustaks fotosid fotona ega austaks fotograafi panust. Vastupidi. Hindan kõrgelt hea silmaga fotograafi tööd ja olen igati nõus maksma just seda hinda, mida fotograaf omanäolise ja hea töö eest küsib, aga eelistan, et mul oleks endal võimalus valida, millisel kujul endale fotosid soovin.
Birgit 17. märts 2017
Aitäh kaasamõtlejatele!
Tahaks kõigepealt vastata Sulle -A.
Ma olen Sinuga täiesti päri, et inimesed ja soovid on erinevad. Ja ma olen ise tegelikult väga paindlik alati olnud. Kui Sa sooviks minu teenust kasutada ja sellise sissejuhatuse teeksid, siis loomulikult pakuksin ma Sulle faile digitaalselt ja jätaks paberi puutumata.
Siiski on minu klientuuris suurem osa inimesi just albumite või vähemasti pildiraamide jaatajad. Ja kui ma end samastan kliendiga üldiselt, siis mina isiklikult sooviks saada koos digiga ka midagi reaalset.
See, et fotograafi hingeelu ja tegemisi sageli ei teata, see on okei. Sellepärast ma tundsingi vajadust sellest kirjutada.
Aga panid mind mõtlema ja ma teen oma hinnakirjas väikese lisasissekande " Kõik erisoovid on võimalik täita kokkuleppe alusel."

Kristhel, tean sellist olukorda hästi ja me kõik teemegi omal viisil ja nii, kuidas õigeks peame.
Onu Ain 17. märts 2017
Igati õige kirjatükk. Ei oskagi kohe midagi tarka lisada. Küll kliendid ka ükskord aru saavad, mis on hea pilt ja mis mitte. Nagu üks fotograaf ütles: klienti tuleb õpetada. Ja kui kliente õpetame ja harime, siis õpib ka klient, mis on väärt ja mis mitte. Mina soovin igaljuhul edu!
Evelin Lumi 15. aprill 2017
Lugesin õhinaga seda postitust! Sa oled kõik kirja pannud- nii nagu minagi mõtlen fotograafiast ja fotograafiks olemisest. Ainukese erinevusega- et sina OLED fotograaf ja mina mõtlen sellest, et võiksin olla--. aga enamasti ma põrkun sellega, et päris nende oma inimesteni ei ole jõudnud. Aga ma peaksin Sinu postituse endale välaj printima ja seda kui mantrat kordama! See on väga ilus ja õige, kuidas Sa oled mõtestanud kõik selle, mis puudutab fotograafiat ja klienditeenindust. 120% nõus!