Kaamera ees

Kui palju võimalusi on fotograafidel iseennast jäädvustada lasta? Ilmselgelt palju!
Ma olen ka portreepilte endast teha lasknud. Aga neist pildistamistest on vaid 2 olnud minu jaoks võõrad fotograafid. Ja kõik ülejäänud pildid on teinud kas Kätri või Kristi. Ja korralikke ettevalmistatud sessioone kui selliseid on vist olnudki vaid 2. Kõik muu on pigem hetke emotsioonist kantud olnud.

Kuna ma ise armastan lihtsat, nautraalset ja ehedat, siis tegelikult ju tahaks endast ka samasuguseid jäädvustusi. Ja kaks päeva tagasi ma siis käisin sellel päris sessioonil. Tahtsin küll alguses, et Kelli mind veidi abistaks ( eriti juustega, sest ma elu rumaluses lasin pool pead suvel lühikeseks lõigata), aga reaalsus oli see, et hea kui uneliiva silmast ära jõudsin selleks ajaks pesta.

Ja mis kõige erilisem. Tegemist oli paarisessiooniga. See kõik oli nii naljakas, põnev ja kummaline samaaegselt. Ilmselt kui ma poleks ise asjas sees ja Kristi oleks mulle täiesti võõras inimene, siis oleks kõik ka hoopis teisiti. Aga on hoopis nii. Minu rõõmuks ei pidanud ma oma kaaslast kuidagi selle jaoks veenma. Tema nautis kogu mõtet juba algusest peale. Mina olin see, kes oli ilmselgelt ärevil. 

Foto: Kristi Kullerkupp
Ühesõnaga vihma ei sadanud. Ja pikka sessiooni me seekord ka ei teinud. Kristi on väga nunnu ja kui ma alguses ( jah Krisse, ma nüüd pihin) pildistamas käisin, siis ma ei tundnud ennast üleliiga mugavalt ja mulle tundus, et ma pean tegema midagi, mis mulle ei sobi. No minu olekuga ei sobi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma harjusin ka oma fotograafiga. Ja mina tunnen, et minule sobibki keegi, keda ma tean ja tunnen. Ma pole vist oma hinges suur katsetaja ka. Ehk siis seekord ma nautisin seda osa protsessist väga. Ja kahekesti kaamera ees olla on hoopis teine asi! Alguses ajas ikka itsitama küll. Ja siis oli selline kohmetu olek ka. Aga kuna mul peiks oli väga asjas sees, siis meil vist tegelikult läks päris hästi. Ma küll püüdsin oma mõtteid veidi kontrollida, no et mitte mõelda, mis nurga alt nüüd Krisse seda pilti tahab teha ja mis ilmet püüda jne jne. Aga fakt on...selleks, et unustada minule mitte mõtlemist vajavad asjaolud...selleks ongi vaja aega. Ja pildistamisele kuluv tund või poolteist on tõesti optimaalne. Vähesed suudavad 30 minutiga ennast nii vabaks lasta, et seda tõesti ka pildilt tunda oleks.

Ahjaa, mida ma tahan kindlasti oma kogemuse pealt lisada on see, et ...valige omale sobiv aeg. Just kellaaeg. Mina pole hommikuinimene ja kell 11 oli mulle tegelikult liiga varajane aeg. Mõnes mõttes hea, et ei pidanud terve päev pabistama, aga teisalt ma olin ikka paras uimane ja ei jõudnud ka ennast päris selliseks sättida nagu oleks tahtnud. Mitte et see mind seekord oleks väga häirinud, kuna mulle oli see pildistamine emotsionaalselt väga oluline. Ja selles osas ma olen tõesti väga õnnelik, et selle ära tegime! 

No ja siis teema - teaserid. Ma tean nüüd seda teadmatuse tunnet. Kui ma üksi pildistamas käinud olen, siis see on veidi teistsugune tunne. Ennast tead rohkem ja oskad võib-olla ka rohkem ette kujutada. Aga paarisessioon on täiesti must maa! No ma ei vaata ennast koos peikaga kõrvalt või peeglist, seega see visuaal juba on minu jaoks midagi mitte igapäevast. Ühesõnaga, paarisessioon oli selline heas mõttes virrvarr ja mulle tegelikult meeldis see tunne, et ma ei oska üldse ettegi kujutada, mis sellest välja tuleb! 

Kõige lõpuks on ikkagi minu ja meie jaoks kõige olulisem emotsioon ja mälestus.
Ja me mõlemad oleme seda meelt, et kindlasti pildistame veel. Ja mitte edevusest.
Ja minul isiklikult pole/polnud isegi soovi kõiki pilte kohe Instagrami ülesse laadida. Absoluutselt üllatav mulle eneselegi! Aga ise vaatan neid iga 5 minuti tagant!!! 

Ma tean inimesi, kes arvavad, et see on tobe ja lapsik. Käia fotograafi juures ja siis seal musitada või kallistada. Aga elus on hetki, mis ei pruugi korduda ja mille tähendusest saad sa aimu alles hiljem. Näiteks siis, kui elus ei ole tõusulaine või kui armsam ei ole enam Sinu kõrval. Või hoopis just siis, kui tähistate oma 50ndat abieluaastat ja vaatate pilte, mis on tehtud siis, kui olite äsja armunud. Ja kuigi me tahame mõelda, et mehed ei väärtusta selliseid asju nii kõrgelt kui naised, siis ... äkki see ikkagi pole nii? Ma ei usu sellesse mustvalgesse maailma ja valehäbi on üks suur kaotus iseendale ja oma rõõmule.



Eelmine
Minu rõõm.
Järgmine
Love story

1 vastus

Email again:
Olari 6. november 2018
Väga armsasti kirjutatud.