Kadri

Kui ma postitasin esimese pildi Kadrist Facebooki, siis kirjutasin nii: 
"Läksin täna Kadrile külla. Ei googeldanud, kes ta on ja milline välja näeb. Isegi Facebooki ei trükkinud nime. On olnud üsna raske ja väsitav nädal ning kui mööda libedaid tänavaid uisutades lõpuks kohale jõudsin, siis ...tervitas mind helge, pastelsetes toonides Kadri, koos oma maailma kõige seltsivama kassiga, kes sõna otseses mõttes minu kaameral vahepeal istus. Kadril on samuti oma lugu ja see ausus ja soov, kuidas ta selle mulle jutustas ...paneb mu veidi õhetama, korraks ma võib-olla ei suutnud oma kõrvu uskudagi ... ja samas olen ma tänulik usalduse ja aususe eest. Võhivõõrad nagu me uksel kohtudes olime ...ja siis 3 tundi, mõne pildi ja kvaliteetse vestluse võrra hiljem ... olin nagu vana hea tuttava juures külas käinud - lihtsalt polnud väga ammu kohtunud. On see äratundmine, et Kadri kutsus mind pildistama, kuid jääb kauemaks minu teele. "

Ja see ongi see magus ja ülim tunne, kui anname ja võtame mõlemad. Kadri kirjutas mulle ka hiljem, et ta nautis ka protsessi ja sai sellest mõnusa tunde ja palju head energiat. Ja minuga oli samuti. Selgus, et 3 tundi jäi väheseks, sest pooled jutud jäid rääkimata ja vein joomata. Lisaks sain ma tõesti suure hunniku armsaid, ilusaid mälestusi ka iseendale piltide näol.
Uskuge või mitte, siis Kadri on väga kriitiline iseenda suhtes ja tema piltide puhul olen saanud mitmeid kommentaare, et ilusaid inimesi on ilus vaadata ja lihtne pildistada. Jah, nii on, kuid tegelikult olenemata sellest, kui kaunis sa klassikalises mõttes oled...siis iseennast näed sa ainult läbi oma silmade. Olen seda varemgi kirjutanud, et meil pole silmi selja taga ega külgedel. Ja me ei vaata endale ei ülevalt alla ega alt ülesse. Ei näe seda, mida teised näevad. Me näeme ennast nii nagu peegelpildi sätime. Ja sageli sätime selle vaid moel, kuidas me ise arvame, et näeme parimad välja. 
Seetõttu on minul kui fotograafil alati soov, võimalus ja ka kohustus tuua pildile neid nurki ja peegeldusi, mida näevad ja armastavad inimesed sinu ümber, kuid milleni sinu meeled ise ei ulatu. See ongi sageli harjumatu vaadata. Aga usu või mitte, igapäevaselt oled sa nähtav igast küljest :) 
Mina ei armasta oma profiili. Mulle ei meeldi minu nina ja kael võiks ka pikem olla. Aga mul on kahtlane tunne, et minu sõbrad ja tuttavad näevad mind sageli profiilis ja vaatamata sellele armastavad mind :)) Pean seda omale kordama, et mina olen mina ja seda 360 kraadi. Ja minu jaoks on pildil olemine teatud aja tagant tugev enese boost. Kummaline seos on see, et ma pigem soovin iseennast näha just siis, kui ma pole eufooriliselt õnnelik...vaid hoopis mõtetega mujal ja pigem vajan hea energia taastamist. Ja ilma häbenemata - kõige lähim, ausaim ja minu jaoks õigem viis on seda leida iseendast. Ja tegelikult on üks lihtsaim viis lihtsalt ennast pildistada lasta. Vastavalt tujule riided valida ja ennast veidi poputada.

Siit ka sujuvalt väike  alateema, mida pildistamisel selga panna? 

Ma olen enda jaoks selgeks teinud ja seda ka oma inimestele jaganud, et:
Riiete valik sõltub pildistamise iseloomust ja asukohast. Õues päikesega pildistades on kontrastid isegi head. Õhtuvalgusega pildistamisel on pastelsed ja mahedad värvid minu lemmikud. AGA kõige olulisem, et riided ja värvid annaks edasi seda, kes sina oled ja mis tuju sul parasjagu on. See on minu kui fotrograafi jaoks väga oluline, et ma saaksin veidi enam aimu, kes sa oled. Väga palju infot 1,5 tunniga sageli vahetada ei jõuagi, aga meie välimus - riiete, ehete, värvide valik annab juba omad signaalid. Mina ise armastan väga ennast väljendada just läbi värvide :)

Aga nüüd mõned pildid meie sessioonilt. Ja Kadri on saanud palju komplimente oma julge ja ilusa lilla huulepulga kohta! No ja muidugi ka kass - ei ole kahtlust, et see tegelane oli veendunud, et sessioon oli talle tellitud!



Eelmine
Kus on rõõm?

Vastused puuduvad

Email again: