Kus on rõõm?

Tahaks tasakaalu näha ja absoluutselt nõus, et elu tasakaalus hoidmine ei ole päris nii kerge kui rattasõit, kuid samas tasakaalupunktide muutumine ajas aitabki aru saada, kellega on tegu. Loogiline, et inimene areneb ning sellega koos muutuvad ka hetke vajadused ja FOOKUS, mis asju balansis hoiab.


Minu nimi on Birgit ja mul on probleem. Ma elan paljuski olude sunnil sotsiaalmeedia maailmas. Ja elan selles suuresti oma töö tõttu. Neid kordi, kui ma olen ohanud, et kui mul poleks mu tööd - sellist nagu ta on, siis ma oleks vähemasti Facebooki vaba. Aga praegu ma ei saa seda olla. Ja ma tegelikult ju naudin ka mingeid aspekte sellest info rägastikust, aga naudingut on oluliselt vähem, kui ängi.

Ma olen suur dokumentalistika austaja. Ja jätkuvalt mulle tundub, et see seostub pea alati traagikaga, kuid reaalses elus on ka palju ehedat rõõmu ja nalja. Ja isegi sellist keskmist sorti emotsiooni, millele ei oskagi nime anda. Ma tahan ise seda palju enam jagada. Selleks on mul aga vaja leida inimesed, kes on minuga samal meelel ja kellel on julgust seda näidata ja iseennast vaadata. Just, julgust! Kummaline eks? On vaja julgust, et nautida reaalselt minapilti, pereelu, sõpru. Me jagame peamiselt siiski kas kõrghetki või siis madalseisu. Aga see päris kandev rõõm on nende kahe punkti vahel, sest muidu me ei jõuagi ühest punktist teise. Kõlab päris loogiliselt eks?

Eile õhtul oli mul endal väike emotsionaalne break down. Palju just sellest, et kõike on nii palju ja sisu selles nii kuradima vähe. Ja mind tõesti kohati ärritab, et kas tõesti me olemegi nii mugavad, et eneseteostuse vajadus kahaneb võrdeliselt sotsiaalmeedias säramisega? Päriselt? Ma ei taha uskuda seda. Ma jälgin hetkel Instagramis 1258-t kontot. Jah, kontot…mitte inimest. Ma ei ole kindel, et iga IG konto taga on peidus inimene. No see päris. Ja ma ei arva ka, et iga jumala postitus peab olema nii deep, et peaksin selle tähenduse mõistmiseks googeldama. AGA!

Back to the roots - tasakaal. Tahaks tasakaalu näha ja absoluutselt nõus, et elu tasakaalus hoidmine ei ole päris nii kerge kui rattasõit, kuid samas tasakaalupunktide muutumine ajas aitabki aru saada, kellega on tegu. Loogiline, et inimene areneb ning sellega koos muutuvad ka hetke vajadused ja FOOKUS, mis asju balansis hoiab. Kuidas saaks midagi sellist ka kiiresse Instagrami tuua? Jah, muidugi on neid inimesi, kes huvitavat ja mõnusat sisu näitavad ja ei ole oma mõtete jagamise eest kellegi palgal. Siit ka mind huvitav üleskutse - jagage mulle üks inimene, kelle sotsiaalmeedia konto on tõesti huvitav,mitmekesine ja räägib inimese kohta tervikliku loo?!  

Ma ei defineeri ennast kui selle või teise žanri fotograafi. Mida aeg edasi, seda enam ongi mul sees mingi äng ja rahulolematus. Ma tean, et ma tahan kindlalt ja rohkem jutustada lugusid. Milles ma pole aga kindel - KUIDAS? Mul veab - ma oskan natuke pilti teha ja see aitab mind tugavalt, aga see ei ole piisav. Loo jaoks on vaja vähemalt KAHTE osapoolt, keskmisest osavamat kirjakunsti, õiget meeleolu selle vormistamiseks…ja veel mitu suuremat /pisemat asja. Lisaks ei ole minu nägemus lugude jagamisest, et see peab olema ainult draamaatiline või vastupidi eufooriliselt õnnelik. Ma tahan uskuda, et päris rõõm elab meiega koos ja käib meiega kaasas ja ootab, et ta vähemalt korra päevas ka avastataks!

Meil kõigil on oma väikeseid ja suuremaid võite ning kaotusi, avastusi ja salgamisi. Kui ausalt iseendaga vestelda, siis saad kindlasti aru, et ka sul on vägev lugu. Mina elan oma elu ja sellega käib kaasas minu lugu. Sinu elul on sinu nägu ja lugu. Võrdlemine selles kontekstis pole kohane. Ja nüüd ongi nii, et ma küsin teie abi, et leida inimesi, kes soovivad oma lugusid jutustada läbi minu. Mul on ju tegelikult nii palju inimesi, keda ma veidi juba tunnen ja kellega pildistame vähemalt korra aastas juba 7 aastatki. Ja seetõttu minu teine palve/üleskutse on just teile minu oma inimesed, kellest mul juba on pildimaterjali ja keda ma veidi olen tunnetada saanud!

Kas keegi sooviks minuga kohvikusse või jalutama tulla märtsikuus? Ajaksime juttu, võib-olla teeksime paar uut pilti ja jagaksime seda ka teistega? Kuna mul ajaresusrssi on kasinasti ja kevadtuuled on kalendri juba peaaegu täis puhunud, siis ma rohkem hetkel ei jõuaks kohtuda. Kindlasti aga suvel! Palun kirjuta mulle e-mailile hello@birgitvisuals.com oma soov või kui oleme Facebookis sõbrad, siis sinna saad ka sõnumi jätta!

Ja kuna tegemist on ikkagi fotograafi lehega, siis tervitan nende paari meenutusega Reelikat ja tema peret, kellega meil oli argipäeva rõõmu!






Eelmine
Love story
Järgmine
Kadri

Vastused puuduvad

Email again: