Minu rõõm.

Ma näen oma töös palju erinevaid inimesi, erinevate lugude, soovide, unistuste ja hirmudega.

Osa elust on alati olnud sellel, mida meie lähedased ja üldse inimesed arvavad. Minust, minu valikutest, minu sõpradest ja viisidest, kuidas ma elan või oma lapsi kasvatan. Ja teadmata miks - ma tunnengi, et ma pean aruandlust tegema või midagi iseendale ausat ja ehedat varjama või hoopiski maha suruma. Sellepärast, et see näib teistele kas liiga emotsioonidele allutatud või üldse pealiskaudne. Aga kuidas Sina tead, kus ma oma eluga hetkel olen? Millised on minu kogemused ja mida ma elult juba õppinud olen? Võib-olla on minu teel olnud asjad hoopis teises järjekorras ja ma olengi olnud palju ja liiga sügaval? Võib-olla teeb mind õnnelikuks lihtsus ja kergus ja tahe nautida. Kuidas Sa tead, et see on midagi, millel on kas kiire või õnnetu lõpp? Ja ometigi ma pelgan näidata hetkes olemist ja kõiki neid tundeid, mida tegelikult tahaks kõvasti ja hästi värviliselt välja hüüda!?

Ma olen hetkel 35-aastane. Ja täna ma tõesti võtan omale vabaduse olla selline nagu ma olen. Avalikult. Ja vastupidi - ma tahangi näidata, et jah - ma teen nii nagu süda ütleb. Jah, ma elan ja naudin. Jah, ma ei kaalutle iga pisidetaili üle. Ma usaldan oma sisetunnet ja ma usaldan ka loodust. Selleks ei pea ma mediteerima või ingleid uskuma. Mulle piisab täiesti iseendast ja lähedastest, kes julgevad mind minuna aktsepteerida. Ma olen alati uskunud, et positiivne tõmbab positiivset. Armastus leiab armastuse. Kirg leiab kire. Ja seda kõike mitte ainult inimeste vahel, vaid ka tööelus, sporti tehes või mõne muu hobi otsinguil.

Rääkides tööst. 

Mulle tohutult meeldib Instagram. Kõige postitiivsem sotsiaalmeedia keskkond üldse! Terve maailm tuleb Sulle kätte - inspiratsioon ja positiivsus … paik, kus me kõik näitame seda osa oma elust, mis teeb meid rõõmsaks, mida me naudime. Ja sellega me kõnetame ka võõraid, kes ei tunne meid, kuid ometigi tunnevad vajadust oma poolehoidu näidata. Olgu see siis kasvõi väike südameke pildi all. Jah, see on vaid üks kild meie igapäevasest eluringist, aga positiivne annab pluss märgiga energiat ja mõnikord ka lennukaid ideid. Ja miks seda endale hoida? Ei olegi ju põhjust! Ja ma tahan uskuda, et head on lihtsam jagada kui halba! Ja seda ei pea häbenema või kuidagi väiksemaks tegema. Kui julged ausalt ja kõvasti viriseda, siis palun väga - heal päeval jaga oma kõige ehedamat naeru või kasvõi suurte silmadega pruntis huultega selfit - Sinu hetk, Sinu tunne ja Sinu hea emotsioon! Sina tead, miks see nii on ja usu mind, kui Sa oma lähedasi ja sõpru ka sellest informeerid, siis on nende päev rõõmsam ja Sinu tunne veel suurem!

Mulle tundub, et lihtne väike rõõm kaob suurte ideaalide, ekstreemsuste ja teise üllatamise sisse lihtsalt ära. Kas iga päev iseenda ületamine peaks olema eesmärk? Äkki see väsitab meid liialt? On päevi,kus hea tuju jaoks ongi vaja õige kangusega kohvi või eilsest alles jäänud õhtusöök ja rõõm sellest, et täna ei peagi kokkama? Ja mul ei ole vaja kellelegi seletada, miks ma selle üle head meelt tunnen!

Tegelikult oli selle blogipostituse mõte hoopis see, et ma soovin oma elu ja mõtted põimida fotoblogisse. Ma aeg-ajalt tunnen vajadust endast tundeid ja emotsioone välja sirutada. Kuigi ma ma pole just suur talent kirjutamises, olen ma mina. Ja kui te pildistama tulete, siis te ju kohtudegi just selle inimesega, kes siin kirjutab. Ehk siis fotoblogi osaks võiks olla ka veidi rohkem Birgitit, kes on kaamera taga?

Ja kõik, kes meie eludest kas läbi käivad, või siis meiega koos jalutavad - neil on oma lugu ja õpetus. Ma olen terve elu olnud selline pigem boheem ja lasknud palju asjadel ise paika loksuda. Planeerimine ei ole kindlasti minu tugevaim külg. Ma olen alati salaja kadestanud neid, kellel on kõik sätitud, kott mitu päeva enne reisi pakitud, laste riided alati triigitud ja esimese kooli päeva eel kõik asjad ostetud, isegi raamatutel paberid ümber ennem, kui need kätte on saadud! Ma arvasin kuni tänaseni, et mina nii ei suudaks kunagi ja et see pole minu loomus ja kõik muud vabandused. Ja siis äkki sain tuttavaks kahe inimesega, kes on mulle kiirelt väga lähedaseks saanud ja nad mõlemad on oraniseerimise-planeerimise-genereerimise maailmameistrid. Ja ise ka ei usu, aga ma tegin augustikuus elus esimest korda oma kalendrisse plaani. Tööplaani. Vabade päevade plaani. Isegi koristamise kirjutasin plaani sisse! Ja kõige selle tulemusel on reaalsus see, et mul on esimest korda fotograafi elu jooksul planeeritud puhkus! 2 nädalat! Ja üks neist kodus. Lihtsalt endale ja oma lastele. Kui ma seda teadnud oleks, siis alustanuks ikka väga palju varem!

Soovin kõigile, et tunneksite ära ja rõõmustaksite mõnikord ka lihtsate asjade üle!


Eelmine
Janeli
Järgmine
Kaamera ees

Vastused puuduvad

Email again: