Tere Lars!


Perepildistamised ei ole minu igapäevastes tegemistes enam nii sage nähtus. Kunagi, kui alustasin oma fotograafi teed, siis sai suuri ja väiksemaid seltskondi palju palju pildistatud.

Aga need harvad korrad, kui seda siiski teen ... on kuidagi rohkem hinges. Ma ilmselt olen kuskil juba kirjutanud, kui hea kontakti olen ma leidnud just selle väikese perega, kes on neil piltidel.

Ma mäletan, et kui esimest korda kohtusime, siis ma pabistasin, sest Katrin ja Fred olid teel oma elude liitmise juurde ja ma pabistasin nii väga, et ma ei saa inglise keeles hakkama. Mitte, et ma ei saa pildistamisega hakkama, vaid just keelega. Aga mida rohkem pabistad, seda suurem on tõenäosus, et oled leidnud elulahedad inimesed! Toimis ka seekord!
Ja peale seda oleme me jäänudki kohtuma. Siinkohal tahan öelda teile Katrin ja Fred, et ma ei võta seda iseenesest mõistetavalt, et olete taas ja taas mind oma elu kõrghetkeisse kaasanud. Hindan seda väga! Teate ju küll :)

Aga pildistamisest. Aega kulus 2 tundi. Sinna sisse mahtus pisaraid, naeru,juustu ja küpsiseid, elulisi jutte ning sessiooni lõpuks jäi Lars ka magama. Ja see, kuidas Fred oma naist vaatab ...amazing!  Aitäh aitäh aitäh!

Ja järgmine kord siis Toulouse's !





















Eelmine
Dana
Järgmine
Krisse

Vastused puuduvad

Email again: