Lugu 1

Mulle on juba paar aastat tundunud, et tahan rohkem anda ja näidata. Võib-olla ka abiks olla. Mulle endale on mõtete ja tunnete kirja panemine alati väga meeldiv tegevus olnud ja mis seal salata, see on suureks abiks selguse loomisel.

Ma soovin lugusid rääkida. Need on igapäevaselt meie kõrval toimetavate inimeste lood. Absoluutselt kõigil on oma lugu - sinu töökaslasel, inimesel, kellega koos trenni teed, lemmik klienditeenindajal, kellelt kohvi ostad, sinu sõbrannal, emal ... Minul endalgi. Mõnikord me tahaks lugeda just tavaliste inimeste ebatavaliselt tavalisi lugusid. Olgu need seotud armastuse, reisimise, eneseteostuse või hoopis lapsevanemaks olemisega. Loodan, et saan hakata siia selliseid lugusid kirjutama ja jutustama. Loomulikult koos visuaaliga.

Kristit olen ma pildistanud päris mitu korda. Tean teda kui elavat, alati tegevuses olevat särtsu täis naist, kellel tundub ööpäevas rohkem tunde, kui 24. Olen alati imetlenud, kuidas ta oma perele aega leiab ja samas tööalaselt nii kiire ja võimekas on. Seda kõike ma olen näinud peamiselt sotsiaalmeediast. No ja see veel lisaks - kuidas ta kõike seda ka teistega jagada jõuab?! 

Kristi kirjutas oma loo ise. Ma lisan selle siia. See on pikk ja paljude küsimärkidega. Ja kui Sul on soov oma lugu rääkida, siis ma olen olemas. Lisaks saab siia postituse alla jätta oma mõtteid ja tundeid. Kristi kindlasti loeb ja ka vastab.

Ja kui soovid ka oma mõtteid jagada, siis kirjuta mulle! Need võivad olla ükskõik millist emotsiooni kandvad! Ja hea meelega panen need ise kirja, kui nii lihtsam tundub.

Kristi lugu:
Julged värvid, valju hääl, üsna terav huumor ja lai naeratus. Kui vihane, siis täiega, kui solvunud, siis südamepõhjani, kui rõõmus, siis nakatavalt, kui ''mul on suva'' perioodil, siis alati resting bitchface'ga. Sa oled mind äkki näinud. Me oleme ehk isegi head tuttavad või lausa sõbrad. Me räägime muusikast ja raamatutest, ilmast, ühistest sõpradest, tööst ja lastest. Mõnel päeval paotan sulle natukene ust enda sisse ja räägin mõnest raskusest, mis on vaja ületada, kuid teen seda endale omaselt kerge huumoriga ja nii nagu muljetaksin kellegi teise elust, mitte mõnest enda valust. Sa näed näed mind aga sa ei näe mu sisse. 

Tere, mina olen Kristi.
Viimased nii palju aastaid, et ma ei taha siia isegi numbrit kirjutada, olen ma vahelduva eduga elanud koos truu kaaslase Depressiooniga. Alles nüüd hakkan tajuma, et mulle ta väga ei meeldigi ja märkamatult on ta vallutanud väga suure osa minu elust. Ma ei jutusta sulle enda lugu, et sa mulle kaasa tunneksid. Ma ei tee seda ka selle jaoks, et mulle meeldib väga tähelepanu. Mis on muide tõsi - mulle pigem tõesti meeldib tähelepanu, kuid seda suurelt jaolt seetõttu, et just nii on mul suurem kontroll asjade üle. Ma ei jutusta seda lugu ka selleks, et sa mind kiidaksid ja mulle õlale patsutaksid, sest selle jaoks on mul olemas omad inimesed. Ma jutustan seda selle jaoks, et need, kes sama läbi elavad, saaksid aru, et nad ei ole üksinda. Et need, kes seda ise kogenud ei ole, oskaksid paremini mõista lähedasi, kes ehk sama valu tundnud on. 

Ma tahan, et sa ei suhtuks kergekäeliselt teise inimese tunnetesse ja muredesse ning ei prooviks teda lohutada öeldes, et kellelgi on alati ju raskem. Iga valu on individuaalne, ise oma valu läbi elades on väga raske päriselt südamega aru saada, et kellelgi on veel halvem. See ei ole ju lohutus - kuidas saakski mind lohutada, et keegi tunneb end kehvemini? Sellised lohutussõnad tekitavad ainult süümepiinu ja tunnet nagu ma oleksin tänamatu, et ei suuda kõike ümbritsevat nautida. Ma ju proovin, ausalt, ma nii väga proovin! Palun proovi sind mind ka mõista.

Teen silmad lahti ja vaatan lakke. Uus päev. Ma olen elus. Miks küll..?
Mine ära mõte, las tänane päev olla natukene kergem. Las vähemalt algus olla natukene kergem. Palun?
Istun voodi äärel, motiveerin end. Ütlen endale sõnu millesse ma tegelikult ei usu, kuid mida kordan nagu mantrat, sest lootma ju peab. Peab.. eks?
Mind hoiavad töös lapsed, sest nendel ei ole stop nuppu. Nad on pidevas liikumises, elavad ja rõõmsad, kraaklevad ja armsad, nii paljude emotsioonidega, et enda omad vajuvad tahaplaanile. Ja hea ongi.
Olgu uus päev, ma saan sinuga ühele poole ja õhtu ei ole enam kaugel. Varsti saan taas lihtsalt olla, omaette, omas kookonis, omas veidras mullis, kus tunnen end nagu oleksin oma enese elus pealtvaataja rollis.

Ma ei ole kunagi olnud ilus tüdruk. Ma ei ole ka kole olnud, olen lihtsalt täiesti keskpärane. Minus ei ole mitte midagi erilist, kui ma sain vanemaks ja hakkasin sõbrannadega koos peol käima, siis ei saanud mina noormeestelt esimesena tähelepanu. Kui paar sõbrannat poisid pikali saatsid, siis olin ma selline hea kolmas valik. Ma ei tundnud end sellepärast väga halvasti. Ausalt öeldes olin ma nagunii enamus ajast peol sellepärast, et teised läksid ja ma ei tahtnud lihtsalt eemale jääda. Ma ei ole kunagi nautinud võõraste purjus meeste suvalisi kommentaare ja õppisin üsna varakult juba neile vastama terava ja konkreetse vastulausega, et näidata: sa ei saa mulle haiget teha, ära üldse proovigi. Nii sai minust see täiesti okei välimusega chick, kellel on hästi terav keel. 

''Miks sa nii kurja näoga oled?''
''Ei ole, see ongi mu nägu.''
Selgitasin alati rahulikult, et palun ärme aja konkreetsust ja ka julgust sassi kurjusega - ma ei ole kuri, üleolev ja ülbe inimene, ei ole kunagi olnudki. Mingiks hetkeks olin kuulnud seda ''kurjaks olemist'' juba nii palju, et mulle tunduski kergem olla ükskõikne ja kuri, kui selgitada, et tegelikult olen ma lihtsalt mina ise. Kui vähe meil lastakse olla päriselt sellised nagu me oleme? Kui palju surutakse meid raamidesse ja kastidesse, meile antakse hinnanguid meie näoilme, juustevärvi, riietusstiili või muusikamaitse tõttu. 



Tundsin alati, et mind surutakse jõuga kuskile kuhu ma ei kuulu. Ma ei teadnud ka täpselt kuhu ma siis kuulun aga ma ei saanudki seda välja uurida, sest hirm eemale jääda oli suurem, kui huvi seda välja uurida. Ma läksin, sest pidi. Elu viis mind kaasa, ma ei pannudki tähele, et südames on soov vahepeal vastuvoolu ujuda või hoopis jõest välja ronida ja kõike natukene eemalt vaadata.

Sa kas näed mind läbi ja tead, et ma olen ebakindel või usud seda fassaadi, mille järgi ma olen enesekindel, teadlik ja äkki isegi tark. Ma ei arva seda. Ei usu ka siis, kui sina seda ütled. Ei usu ka siis, kui kõik seda ütlevad. Ma ei usu teid kedagi. Minu mõistus suudab aru saada, et sul ei ole ju mulle põhjust valetada ja sa tõesti usudki, et ma saan kõigega hakkama, kuid mina kahjuks ei usu. Nii väga tahtsin uskuda. Proovin seda. Näen vaeva, hingan ja keskendun, kordan endale kõiki häid sõnu, annan endale puhkust, ümbritsen end heade inimestega ja.. tunnen end veel saamatuna. Mul on olemas kõik eeldused, et olla ükskõik, mis ma tahan olla ja selle asemel olen ma lihtsalt õnnetu. Ma ei saa sellega hakkama. Mitte millegagi. Ma ei ole väärt sinu head sõna, anna need kellelegi teisele.

Tunnen valu. Ja väsimust. Ja hirmu. Ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa endale kinnitada, et kõik saab korda. Ei jaksa öelda endale, et ma saan sellega hakkama. Ei jaksa mitte uskuda, ei jaksa tunda minutis kaheksat erinevat tunnet. Ei jaksa loota, proovida, pingutada. Ei jaksa. Ma olen väsinud ja õnnetu. Olen veel õnnetum teades, et mul ei ole ju põhjust õnnetu olla. Süüdistan end, nüpeldan end, karistan end mitte söömisega, sest täna ma ei ole seda väärt. Mu mõistus proovib tasakesi sosistada, et palun ära tee endale nii aga ma olen selle ära teeninud. Tänamatu inimesena olen ma teeninud ära kõik selle valu, mida ma tunnen. See on minu karistus. Ma veel ei tea täpselt lihtsalt mille eest..

Mu hing on katki. Mina olen katki. Ma ei tea, kuidas seda kõike paranda või kust alustada. Ma tunnen, et olen väga lähedal lõplikule murdumisele, ma tunnen, et minust on kahju, mitte kasu. Ma tunnen ainult valu ja hirmu sellepärast, kui palju valu ma veel tunda saan, kui palju mahub ühte hinge segadust ja ängi. Süda läheb pahaks, seest hakkab keerama, ma tunnen kuidas süda puperdab ja hing tahab kinni jääda. Kinnitan endale, et ka see läheb mööda. Kõik läheb mööda. Mida rohkem ma seda ütlen, seda vähem ma seda usun.

Tunnen paanikat. Ma tean, mis see on, olen seda pidanud juba mitmeid kordi üle elama. Tean, et ma elan selle üle, kuid tean ka, et see on hirmus. Olen ajaga õppinud sellega toime tulema. Oskan seda vahel ennetada ja oskan seda ära tunda. Mu mõistus teab, mida teha, kuid olen oma kehas hetkeks nagu halvatud. Ma ei saa siit välja. Ma olen.. kinni. Ma olen oma kehas kinni, see ei allu mulle! Mu mõte on ainus mida ma veel kontrollida saan, seega ma hakkan hingama. Ma loen oma hingetõmbeid, kuig need lähevad ikkagi aina kiiremaks. Mis ma valesti teen? Mina ma jälle valesti teen?! Hingamine on kiire ja katkendlik, õhk saab otsa ja nüüd puudub mul ka kontroll selle üle, kuidas ma hingan, kus mu mõte läheb ja mida ta teeb. Ma suren ära. See on see hetk, mil ma suren ära.

Kuskilt tuleb valgus. Ma tunnen seda ka suletud silmadega ja see sunnib mind silmi avama. Ma näen midagi. Ma kuulen midagi. Ma otsin seda midagi nii oma silmadega, kui kõrvadega. Mul tuleb meelde, kuidas hingata. Ma oskan seda. Ma tean, kuidas hingata. Ma saan oma keha kontrollida. Ma olen enda kehas, see on minu oma, see allub mulle. Ma olen elus. Kuskilt tuleb valgus.

On piinlik tunda end väärtusetuna. See on selline tunne nagu sinu kuklas elaks keegi hästi väikene, kes iga päev sulle korduvalt kõrva sosistaks, et sul ei ole mõtet mitte midagi loota. Mitte miski ei lahe paremaks, mitte miski ei muutu, sa ei saa mitte kunagi mitte millegagi hakkama. See hääl on sulle seda nii kaua juba öelnud, et sa ei mäletagi enam elu ilma selleta. Sa oled väärtusetu. Sa oled kasutu. Sind ei ole vaja. Kõigil on sinuta parem. Sa oled mitte keegi.

Mul ei ole mitte ühtegi põhjust end nii tunda. Keegi ei ole mulle seda öelnud. Minu inimesed on ilusad ja head. Olen tunde lebanud või nutnud ja otsinud vastust küsimusele miks ma nii tunnen. Miks mina ja mitte keegi teine? Miks mina? Miks mina ei saa enda eluga hakkama aga teised saavad? Miks ma võrdlen end teistega? Miks, miks, miks? Ühtegi vastust mul ei ole. 

Kõige hullem on teadmatus. Põhjuse puudumine. Igasugune loogika puudumine selle kõige taga. Kõige raskem on enda sisse vaadata ja neid põhjuseid siiski otsida ja seda loogikat siiski tuvastada. Endasse vaatamine, endaga aus olemine ja enda tunnete päriselt aksepteerimine on valus, hinge kinni võtvalt hirmus ja kurb.

Ma olen siin. Ma oleksin võinud juba nii palju kordi alla anda, kuid ma olen siin. See ilmselt on hea märk. Luban endale väikese rahulolu selle hea märgiga, luban sellest rõõmu tunda. Olen minutiks rahulik. Ma tean, et mul ei ole mõtet mõelda, et ühe päeva kaupa läheb kõik paremaks. Päev on väga pikk, selle sisse mahub nii palju. Kinnitan endale, et tunnikene korraga on ka edasiviiv ja ma võin sellega ka rahul olla. Ma kardan, kuid ma tean, et hirmu ületamiseks tuleb vahel sellega silmitsi seista. Vaatan hirmule otsa, sest ta on mu elu liiga kaua kontrollinud. Hirm läbi kukkuda, hirm valesti teha või öelda, hirm olla halb abikaasa, ema, sõbranna, kolleg. Hirm selle ees, milleks hirm mind muudab. Hirm selle ees, milline ma olen ilma selle hirmuta. Kas ma mäletan enam?

Lase sellel minna. Sa saad sellega hakkama. Sa suudad seda. Ära luba seda mõtet ligi, et ei saa. Palun lase sel mõttel minna ja lase minna sel kõigel, mis sind täna rusub. Nuta. Karju. Jookse. Hinga. TUNNE.

Minu lugu ei ole läbi. See on minu loo väikene ja esimene samm alguse poole. Isegi alguseni on veel natukene aega, kuid äkki see algus on siiski võimalik. Ehk on kuskil lootus. Ehk on kuskil enesearmastus. Või enesekindlus. Ehk olen selle kõige all kuskil veel peidus mina. Lihtsalt Kristi. Päris Kristi. Ehk tunnen ma veel rõõmu, armastus, joovastust, ühtekuuluvust, õnne. Ma võin ju loota? Ma ei ole nii katki, et isegi lootus on mulle keelatud? Kas keegi teab vastuseid?

Killukene Kristit.
Killukene sind ja teda ja teda seal ju ka. Natukene su sõbrannat ja veidikene su ema. Äkki hoopis tükikene su abikaasat või osakene su ülemust. Suur osa sinu kursusekaaslast ja näpuotsatäis naabrinaist. Igaühes meist on killukene Kristit.





3 vastust

Email again:
Kristi 28. jaanuar 2019
Nagu loeks iseend....
Sirje 31. jaanuar 2019
Oh kui tuttav....
Inga 1. veebruar 2019
Ma kirjuta(si)n luuletusi. Mõned on siin: http://tiisilt.ee/luuleldamine/. Mida aeg edasi, seda vähem lõplik ja valus on valu. Seda enam saab kõigest kogemus...
Ja tagasi vaadates on see kõik isegi hea - sunnib oma teed otsima ja leidma...